Ei jaksa

No ülimalt raske on ikka blogi pidada, no ausõna, ma ei viitsi. Lühiülevaade siis. Mul on oma tuba, mille eest maksan roppu raha, töö kust saan ropult vähe. Peaksin olema ülimalt kokkuhoidlik. jah, peaksin. Töötan kohvikus ettekandjana, bossid on türklased. Nad on liiga temperamentsed minu jaoks. Üks hetk oleme suured semud, teine hetk loobime asju. Aga tööõhkkond mulle muidu ilgelt meeldib. Enamus kunded on püsikad, nagu mingi kommuun. Mingi osa käib seal kohvi joomas, et mind näha, kuskil 10+ klienti on minust sisse võetud, päris tüütu kui aus olla :D aga ei, naljakas. Mul on pikad tööpäevad, 9,5-10 tundi tööl + 2h edasi-tagasi sõit.Vaba aega on ikka väga vähe. Mul on juba pikk nimekiri kohtadest, kuhu minna ja mida teha. Väga raske on selle kallale asuda.  Nüüd praegu kohe, lähen Cass Art'i (kõige suurem ja tuntum kunstitarvete pood). Pastakaga vihikusse joonistamine ei rahulda enam mu  väljendamishimu.
Me ei jõua ära oodata, millal üürileping ära lõpeb, et mujale kolida. See Sam on lihtsalt väljakannatamatu. 4 kuud veel. Korterisse on alles jäänud kaks tüüpi ja meie kolm. No aitab küll nüüd.

Jõudsin edukalt, ühes tükis kohale. Elame flatshare'is ehk siis meie(mina, maša, annette) käsutuses on üks double room, kööki ja vannituba jagame veel nelja mehega. Korterikaaslaste kohta on raske midagi öelda, kuna ma pole kedagi kauem kui üks sekund näinud. Tean vaid, et üks maltalt pärit Sam, kes on vastastoas, on siin nagu mingi tähtsam nina, ta vist nagu omas seda korterit kunagi ehk siis tema on see, kes möliseb, kui midagi möliseda vaja on. Üritan siin võimalikult madalat profiili hoida ja mitte kellelegi jalgu jääda, kuna tegelikult ma ei tohiks siin elada, aga no vaevalt et nad lollid on.
Mu esimene päev Londonis nägi siis välja niimoodi, et sõin hommikusöögi ära ja läksin linna seiklema. Pidin minema Argosesse, et osta vooditarbeid, nõusid jne. Point oli aga selles, et tüdrukud unustasid mulle mainida, kuidas see süsteem seal toimib. Põhimõtteliselt on nii, et lähed poodi, võtad kataloogi, valid välja mis sa tahad, lähed kassasse, ütled esemete koodid, ootad u 5 mini ja siis tuuakse kaup kohale. Mina aga arvasin et see on mingi väike elektroonikapood (kõik kaup on tegelikult laos, peale näidiselektroonika) ja läksin ära. Kõrvalmajas oli selline pood nagu Home Sense ja sealt sain endale vooditarvete komplekti 20 naelaga (380kr), milles oli tekk, tekikott, lina, kaks padjapüüri, pleed/päevatekk ja isegi mingid kleebitavad seinadekoratsioonid. Aga millegi pärast padi sinna komplekti ei kuulunud. Hängisin veel hulk aega Brent Cross Shopping Centre's - selline gigasuur ostukeskus, millel on lausa oma bussijaam. Üks tüüp, kes seal lokitange ja sirgendajaid presenteeris, rääkis mu ära ja sai mulle paar lokki teha. Saime jutu peale ja rääkisime üksteisele põhimõtteliselt oma elulood ära (ei jäänud ta nimi meelde, mingi muumaalane). Hiljem tšillisin Annaga ta koolikompleksis. Pole midagi öelda, väga ahvatev ja kutsuv kool. Õhtul ootasime tüüpi, kellele üüriraha maksta, aga ta ei tulnudki. Mul oli veel kõik mu asjad ära pandud ja peidetud, et poleks sellist muljet, et ma elan siin, vaid olen külas. Hiljem jäime Annettega kahekesi, ostsime poest 1,5 liitrise (jep, 1,5 liitrit) shampa, vaatasime filmi ja jõime švipsi.

Homme hakkab siis pihta

Ülimalt tüüpiline, et mul asjad veel pakkimata, riidedki kuivavad alles ja kuskil 24 tunni pärast liigun lennujaama. Vähemalt olen lennuks hästi valmistunud, olemas on hulk filme, pleier ja raamat. Stanstedist sõidan Golders Greeni, kuhu ma peaks siis öösel jõudma. Sinna tuleb Annette vastu (loodan, et Anna saab ka ikkagi töölt selleks ajaks lahti). Ja ega ma väga ei teagi, mis mind täpselt ees ootama hakkab.. eks ma siis räägi.